Vaata suvalist valikut DRAAMA 2007 fotodest.
Festival ja vestiväel
Vest iseenesest on vägagi teatraalne riietusese. Kui näiteks kuuehõlmad on nagu eesriided laval, mille avanedes paljastub lavatõde ehk siis uhke või vastupidi - vägagi mitteuhke vesti esitükk, siis selja- ehk lavatagune jääb varjule ja varjatuks. Vahel tundub, et see annab juskui võimaluse sinna alles nö viimases järjekorras investeerida või ka hoopis investeerimata jätta, nagu tegi näiteks Porthos, kelle mõõgarihma esikülg kiiskas kullast ja kalliskividest, mantlivarjus pool aga vaid puhtast selgest härjanahast ja ei pennigi rohkem. Nagu me „Kolmest musketärist“ teame, on see vägagi lühinägelik poliitika.
Nii et kui teater on nagu vest, siis on ka siin ülioluline mitte ainult tema kõigi pilkudele avatud pool, vaid ka see, mille külge see on õmmeldud. Häbenemisväärne seljatagune võtab enesekindluse ja –usu.
Seepärast ongi Eesti teatrite esindusfestivali DRAAMA 2007 plakatil seekord aimata vestiväel meesterahvast. Tunnen teda isiklikult ja seepärast söandan kinnitada, et tema vesti varjus pool on väljavalgustet esiküljega tasakaalus. Loodan, et samale järeldusele jõuab festivali järel eesti teatri kui terviku suhtes ka rahvusvaheline žürii. Sest koos on parimad...
Ja kui me end siis, kui otsused on teatavaks tehtud ja me pärast teist teatrikunsti terviseks tõstetud pitsi - härrasmehed nagu me muidugimõista kõik oleme - daamidelt lubaküsinutena vesti väele võtame, siis küllap tähendab see sedagi, et ka seekord on festival rõõmsalt ja kenasti korda läinud ja et on põhjust olla ka pisut hoos. Sest häbeneda pole midagi.
Margus Kasterpalu,
peakorraldaja
