Aeg Programm Etendus/sündmus Mängupaik Hind
P 02.09 kl 17:00 Põhiprogramm (võistlevad lavastused) Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. Tallinna Linnateater

Anton Hansen Tammsaare

KARIN. INDREK. TÕDE JA ÕIGUS. 4

Linnateater

   

Lavastaja: Elmo Nüganen

Kunstnik: Andris Freibergs

Kostüümikunstnik: Kristine Pasternaka (Riia)

Koreograaf: Triin Reemann (Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane)

Muusikaline kujundaja: Riina Roose, Jaak Jürisson

Helilooja: Jaak Jürisson

Valgus: Kevin Wyn-Jones (Stockholm)

Osatäitjad: Hele Kõre, Indrek Sammul, Epp Eespäev, Ene Järvis, Piret Kalda, Anu Lamp, Marje Metsur, Anne Reemann, Evelin Pang või Ursula Ratasepp, Helene Vannari, Argo Aadli, Andero Ermel, Mart Koldits, Allan Noormets, Andres Ots, Andres Raag, Ago Roo, Rain Simmul, Margus Tabor (külalisena), Mart Toome, Ardo Ran Varres (külalisena Eesti Draamateatrist)

Etendus kestab: 4 tundi ja 30 minutit

  

Jätkuks "Tõe ja õiguse" teisele osale, mis esietendus veebruaris 2005, jõudis lavale ka Tammsaare romaani neljas köide.

Lavastaja Elmo Nüganen: Mulle tundub, et Indrekust saadakse veidi rohkem aru. Igal ühel on temast mingisugune kujutluspilt olemas, sest ta on "Tõe ja õiguse" pentaloogia läbiv tegelane. Indreku kuju ja mõttemaailm on kirjanduse ajalukku sisse vermitud – ta on "kannataja pool" ning otsides tõde on tal on alati "õigus".

Karini puhul märkasin, et romaani lugedes inimesed tavaliselt vihastasid tema peale, kuid ainult seetõttu, et nad ei saanud tema käitumise motiividest aru. Samas elasid kõik väga Karinile kaasa. Ma ise panin lugedes tähele, et Karini vastu tekib mingi intuitiivne kaastunne. Sain aru, et kui vaataja ei mõista Karini käitumismotiive, siis võib temast väga kergelt saada neurasteenik, närvihaige, hüsteerik.

Mõistsin, et võtmefiguur on Karin, et vaataja peab mõistma tema igat sammu. Miks tuleb ta alguses rõõmsalt koju teatega, et Köögertal on pankrotis, miks ta tuju muutub, miks ta läheb Paralepa juurde jne. Mitte sellepärast, et ta otsib elus vaheldust ja on Indrekust tüdinenud, vaid ta läheb kõige paremas usus kindla plaaniga tegutsema, et oma peret ja majanduslikku olukorda päästa.

Tegelaste käitumismotiivid peavad olema vaatajale nii selged, et ta ega pea üht või teist "õigemaks".