Hans Lõugas
kommunikatsioonijuht

07.08.2007
17:26

Pahupidi teater

Mina olen alates üle-eelmisest DRAAMAst (2003) olnud festivali juures kõrvaltvaatajana, jälgijana, aga ka ühena publiku seast, auditooriumiks. Tänavu avanes võimalus ise selle suurepärase ürituse korraldamises kaasa lüüa.

Nende nelja* aasta jooksul olen igal sügisel mõelnud, mis see festival siis ikkagi on. Kas teatrirahva pidu, pääs argirutiinist? Või üritus, mis tõstab nädalaks teatrikunsti (kultuuri)avalikkuse tähelepanu keskmesse? Ehk hoopis katse saada rahvahulgad lõpuks teatrisaali - no et kasvõi kord aastas ju võiks (aga inimeste ostujõdu ja etenduste läbimüüki vaadates ei tundu see tõenäoline).

Publiku, kõrvaltvaatajate, avalikkuse ja (viimasest kindlasti erineva) meedia jaoks on festivalinädal heas mõttes pahupidi teatri aeg. Tuttavad lavastused uutes mängupaikades. Uued lavastused uutes mängupaikades. Pidev ja intensiivne mõtestamine metaprogrammis (arutelud, konverents). Usun, et ka tähelepanelikum ja nõudlikum publik. Ja kui Tartu on eesti teatrit täis, siis on festivalilolija justkui pidevalt teatrisaalis, lava taga ja isegi laval.

* Kuigi DRAAMA toimub üle aasta (s.t 2003, 2005, 2007), on korraldajad paarisaastatel teinud sarnaseid vahefestivale.