DRAAMA viimane päev on käes. Viimased üritused ja siis kogu festivalile suur hüüumärgi panek.
Nädalaga on selgeks saanud, et blogipidamine on festivali ajal keeruline, sest kellegil kirjutajatest pole jaksu või aega mõtteid kirja panna. Mõtteid ja sõnumeid on, aga nende edastamiseks on võhm väljas.
Viimane päev ja õhtu enne festivali. Homme läheb lahti. Päeva jooksul ei jõuagi eriti pabistada või tunda midagi erilist, kuid õhtul on pilt selge:
DRAAMA 2007 on käes.
Läksime kaheksa paiku koos Lauri ja Hedi-Liisiga tänavale konte sirutama ja viimaseid plakateid puukuubikutele panema. Linnas on tunda juba mingit erilist melu, mis on segu lähenevast kooliaastast ja sügisest (eriti selle ilmaga!), nooruslikust tARTuFFist ja neist pisut salapärastest punastest täringutest, mis lookleva reana piki Rüütli ja Küüni tänavat seisavad...
Eile sai alguse filmifestival tARTuFF, mille jooksul linastub Tartu Raekoja platsil 12 filmi, mis kõik puudutavad ühte teemat - armastus. Mis võiks Tartusse paremini sobida? Ja kõik on tasuta, mis on tudengilinna jaoks eriti kohane. Lisaks toimub Athena Keskuses religioonitolerantsi konverents, millele eelneb nädala jooksul temaatiline filmiprogramm.
DRAAMA ja tARTuFFi kokkupuutekoht on 1. septembril, kui meie sõbrad oma festivalinädala lõpuks annavad "teatepulga" üle meile. Avatseremoonia ja väike show toimub kell 21 Raekoja platsil.
Mul on DRAAMA meeskonna nimel tõiselt hea meel, et me saame sellise toreda festivaliga koostööd teha nagu seda on tARTuFF.
DRAAMA võistlusprogrammi esimene lavastus on Tallinna Linnateatri "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." 2. septembril. Linnateatrilt on festivali võistlusprogrammis veel "Kivid sinu taskutes".
Festivalil DRAAMA on 9 päeva jooksul 52 etendust (lisaks veel filmid, kontserdid, arutelud, konverents).
Nii mõnigi kultuurihuviline on käega rehmates kurtnud, et festivali piletid on juba välja müüdud, mis seal enam ikka huvi tunda. Ja on ka vastupidist suhtumist: mis ma ikka veel seda kava uurin, kui septembrini on mitu nädalat aega - küll jõuab vaadata ja pileteid hankida.
Fakt on see, et piletid etendustele tulid müüki 1. juulil ja tänaseks on välja müüdud 18 etendust, s.o ligi kolmandik. Nii et veidi ennatlik on öelda, et festivalile pileteid enam ei saa. Ennatlik on isegi öelda, et paremad etendused on välja müüdud. Kui ka mitte laskuda vaidlusse, mis on parem, siis igatahes festivali võistlusprogrammis saab veel pileteid osta pooltele lavastustele. Tuleb ainult huvi tunda.
DRAAMA etenduste piletite hinnad on võrreldes tavapäraste piletihindadega pigem soodsad (täispilet 100 kr). Seda ikka seepärast, et teatrikülaline jõuaks näha mitut etendust ja saaks nii festivalitunnet. Ja nii ülevaadet Eesti teatrist. Mis on ju üks DRAAMA eesmärk.
Meie programmijuhil Kadril varastati eile Tallinna autobussijaamas sülearvuti. Ta oli R-Kioskis ostmas, kui üks naine tema vutlaris MacBooki ära tõmbas ja minema jooksis. Kadri üritas talle küll järgi joosta, kuid ei jõudnud. Politsei ütles telefonitorru, et bussijaama nad asja uurima ei saa tulla - liiga palju kohti, kuhu varas võis põgeneda.
Õnnetu lugu. Kadri jaoks. Festivali jaoks ka, igapäevaseks tööks olulised failid ja andmed olid arvutis - ja festival läheneb. Aga Kadri jaoks oli see lisaks ka isiklik arvuti. Must päev.
Aga mis teha, Kadri läks bussi, et Tartu poole sõita. Tema kõrval istus üks kahtlane valges T-särgis tõmmu mees (Kadri vaatas bussijaamas juba igaüht kui võimalikku varast). Aga mees rääkis telefoniga inglise keeles ja imelik on ka iga ettejuhtuvat inimest kahtlustada, et just tema on su arvuti äsja varastanud. Eriti Tallinna bussijaamas, kus liigub sadu inimesi. Ja kui arvuti oli ära tõmmanud naine.
Peale politsei helistas Kadri ka Eesti Apple'i esindusse ja Tartusse jõudes läks ka Tartu Kaubamajja IM Arvutite esindusse oma muret kurtma. Ta arvuti oli just hiljuti hoolduses käinud ja esindusel oli tema arvuti seerianumber olemas. Lootus varastatud arvuti esinduse kaudu tagasi saada oli küll nullilähedane, ent mitte päris null (nagu hiljem selgus).
Päeva jooksul mõtlesime, kuidas Kadrit lohutada ja festivali tööasju edasi planeerida, et löök liiga tugev ei oleks. Must päev ikkagi.
Pärastlõunal sai Kadri aga väga ootamatu telefonikõne. Helitas Siim IM Arvutitest Tartu Kaubamajast ja rääkis sellise loo:
Kauplusesse oli tulnud inglise keelt kõnelev mees, kes tahtis osta oma MacBookile akulaadijat. Tema sõnade järgi oli ta oma laadija välismaale unustanud. Lisaks oli tal mure, et ta arvuti oli lukustunud (mitu kord vale parooli sisestatud). Võõra sõnul oli see ta sõbra arvuti ja sõber välismaal levist väljas, aga väga hädasti oleks vaja sisse pääseda. Siimule tundus see lugu kahtlane, aga ta vastas, et saab tõmmut välismaalast aidata küll - toogu ta ainult arvuti esindusse, sest lukust avamiseks on seerianumbrit vaja. Võõras jäi nõusse ja lubas enne sulgemist tagasi tulla.
Uskumatu lugu. Kadril oli pool tundi suu lahti (ja silmad särasid) ja kogu meie meeskond oli jälle purakat täis - kas imesid veel juhtub?
Siim lubas enne kaupluse sulgemist kl 21 tagasi helistada, kuidas lugu laheneb. Tunnid kella üheksani tundusid sajanditepikkused. Närvid olid krussis.
Kell 20:59 helistas Kadrile Siim IM Arvutitest. Ja ütles... et Kadri tulgu oma arvutile järgi.
Inimeste lollusel pole piire. Kõige suurem lollus on tegeleda kuritegevusega. Ja sama loll on pärast oma varastatud kaup tagasi viia.
Tõmmu valges T-särgis inglise keelt kõnelev mees oli enne sulgemist IM Arvutite esindusse tulnud "lukustunud arvutit avama". Siim kontrollis seerianumbrit - tegu oligi hommikul Kadrilt varastatud arvutiga - ja võttis selle enda kätte. Mees ärritus ja rääkis igasuguseid erinevaid lugusid, kuidas arvuti on tegelikult leitud jne. Lõpuks pakkus välismaalane Siimule isegi raha, et asja niimoodi lahendada. Sellest ei tulnud muidugi midagi välja.
Nii oligi Kadri arvuti 12 tundi varastatud ja varas (või tema kaasosaline) tõi ise varastatud kauba tagasi. Varas ise küll pääses, sest Kadri jaoks oli prioriteet arvuti, mitte sekeldused varga isiku kindlakstegemisega.
Aga IM Arvutite töötaja oli suureks abiks. Meie festivali meeskonnas on kuus Macintosh arvutit ja me oleme rahul nii arvutitega kui ka Apple'i (ja nende Eesti esindajate) suhtumisega klientidesse, endasse ja neisse, kes tegelevad kuritegevusega.
* Pealkiri inspireeritud Postimees Online'i vaimukatest pealkirjanikest.
Mina olen alates üle-eelmisest DRAAMAst (2003) olnud festivali juures kõrvaltvaatajana, jälgijana, aga ka ühena publiku seast, auditooriumiks. Tänavu avanes võimalus ise selle suurepärase ürituse korraldamises kaasa lüüa.
Nende nelja* aasta jooksul olen igal sügisel mõelnud, mis see festival siis ikkagi on. Kas teatrirahva pidu, pääs argirutiinist? Või üritus, mis tõstab nädalaks teatrikunsti (kultuuri)avalikkuse tähelepanu keskmesse? Ehk hoopis katse saada rahvahulgad lõpuks teatrisaali - no et kasvõi kord aastas ju võiks (aga inimeste ostujõdu ja etenduste läbimüüki vaadates ei tundu see tõenäoline).
Publiku, kõrvaltvaatajate, avalikkuse ja (viimasest kindlasti erineva) meedia jaoks on festivalinädal heas mõttes pahupidi teatri aeg. Tuttavad lavastused uutes mängupaikades. Uued lavastused uutes mängupaikades. Pidev ja intensiivne mõtestamine metaprogrammis (arutelud, konverents). Usun, et ka tähelepanelikum ja nõudlikum publik. Ja kui Tartu on eesti teatrit täis, siis on festivalilolija justkui pidevalt teatrisaalis, lava taga ja isegi laval.
* Kuigi DRAAMA toimub üle aasta (s.t 2003, 2005, 2007), on korraldajad paarisaastatel teinud sarnaseid vahefestivale.
Kirjutan käesolevaga esimese sissekande festivali blogisse.
Otsustasime sel aastal festivali blogi avada, kuna see on üks parimaid kanaleid vahetu suhtluse jaoks. Blogis räägib inimene isiklikult, sissekannete tegemine võtab aega paar hiireklikki ja tulemus on saadaval kõigile internetiühendusega varustatutele üle maakera.
Festivali tegijate seas on palju inimesi, kellel on huvitavaid mõtteid. Loodan, et nad leiavad siin koha nende kirjapanekuks. Loodan samuti, et lugejatele, kes on eesti teatrist ja festivalist DRAAMA huvitatud, on siinne blog rõõmuks ja kasuks.
